See koeratõug on Eestis niivõrd haruldane, et enamik inimesi ei oska selle nimegi hääldada

POSTIMEES

MAARJA - LIIS ORGMETS

«Julgen väita, et 99% inimestest, kes küsivad mu koerte kohta, ei tea sellest tõust mitte midagi - pole näinud ega kuulnudki. Aga üks asi on kindel: kui ma nendega jalutan, siis silma jäävad nad alati,» räägib koerakasvataja Meeli Eismann, kelle kodus kasvab kaks vahvat etna cirnecot.

Põhjus peitub selles, et Eestis seda tõugu koeri lihtsalt väga sageli ei näe. «Pean alati mitmeid kordi tõu nime ütlema, sest sellest ei saadagi esmakuulmisel aru,» lisab Eismann, kelle perre saabus esimene cirneco 2018. aasta alguses.

Varasemalt oli ta kuldsete retriiverite omanik, kuid soovis võtta lisaks veel ühe koera, otsides just väga kiiret ja osavat tõugu. «Algasid otsingud, keda võtta, keda jätta, üheks tingimuseks oli ka see, et ta võiks olla Eestis natuke vähem levinud tõug. Minu tütar leidis just sellise tõu internetis surfates ja saigi valik tehtud - etna cirneco, inglise keeles cirneco dell’etna.»

Kuna etna cirnecode kasvatajaid Eestis ei olnud, tuli Eismannil suunata otsingud Soome poole. Ta  kirjutas sealsetele kasvatajatele ning ühes kennelis panigi ennast järjekorda. Oma koera tuli aga oodata koguni 1,5 aastat.

Nii tuli tema perre 2018. aasta alguses Säde, kelle kennelnimi on Flightmaster Now and Forever - eesti keelde tõlgituna Lennumeister Nüüd ja Igavesti. «Minu arust väga täpne nimi minu koerale. Ta on tõesti Lennumeister!» kiidab Eismann oma koera, kes on väga edukas ka koerte võistlusspordis.

Sellest hetkest kuulub Eismanni süda ka maastikujooksule. «Ja nagu ikka, kui peres on juba üks hurdaline, siis tuleb sinna peagi ka teine. Nii tuli meile veel teinegi etna cirneco, Leek – Flightmaster Bellissima. Nimi oli juba ette teada, sest nagu on ka ütlus: «Sädemest tõuseb leek!» tutvustab Eismann oma lemmikuid.

2 nädala eest sündisid Sädel ka kutsikad, kes otsivad praegu kodusid - kolm isast ja üks emane. «Säde on väga hoolas ema ja praegu ta hoolitseb oma kutsikate eest ise, kohe varsti tuleb hakata neile lisatoitu andma. Õnneks on tulemas vast soojem aeg ja nad saavad ka koduhoovis palju aega veeta ja oma koerusi teha, ilma selleta ei kasva ükski kutsikas vist suureks. Aga nad on ikkagi imearmsad!» räägib Eismann.

Lemmik tegi etna cirnecodest ja koerte maastikujooksust pikemalt juttu.

Milline on sinu suhe ja side koertega, kui kaua oled nii-öelda tõsisemalt nendega tegelenud, kasvatajana?

Minu esimene koer oli inglise kokkerspanjel, aga kuna temal puudusid tõupaberid, siis tema oli meil ainult perekoer. Sellest johtuvalt olin kindel, et järgmine koer tuleb mulle tõupuhas, valikuks sai väga populaarne tõug Eestis - kuldne retriiver nimega Forestgrove Debby. See juhtus siis sügisel 2006. Sellest ajast hakkasin Debbyga käima näitustel ja ühinesin kuldsete retriiverite tõuühingu tegemistega.

Debbyl sündis 2009. aastal suvel pesakond ja siis saigi registreeritud oma nimele päris ametlik koerakasvataja kennel - Goldylock’s Loves. 2009. aastal sündinud pesakonnast jäi üks emane koer mulle ja selle koera, Lonny’ga, hakkasin veelgi rohkem koerandusega tegelema-näitused, jahikatsed, kuulekuskoolitused. Lonny sooritas jahikatse, osalesime vahel ka kuulekuse võistlustel. Oli põnev aeg.

Kenneli Goldylock’s Loves asutaja, kennel asub Viljandis

Tegelenud etna cirnecodega aastast 2018

Räägi natuke lähemalt oma koertest Sädest ja Leegist. Kui vanad nad on ja mida neile teha meeldib?

Säde on 4,5-aastane. Tema näituste teekond sai alguse juba beebiklassis, seega 4-kuuselt. Tiitleid on tal päris palju ja neid üles loetleda pole siinkohal mõeldav, tähtsamad neist on C.I.E. ja C.I.B., mis näitavad, et ta on rahvusvaheliselt hinnatud koer, kes on teinud ära ka tõukatse (mis antud tõul siis on kõrgemal tasemel sooritus maastikujooksus).

Näitused on ka vahvad, aga üle kõige meeldib Sädele maastikujooks, ta võiks seda teha igal ajal ja igas kohas, kui ainult lastaks. Säde on viie riigi tšempion näituste osas kui ka maastikujooksus, samuti on ta saavutanud Euroopa meistrivõistlustel maastikujooksus III koha (2019) ja V koha (2021). Kahju, et koroonaaeg tegi suurtesse võistlustesse nii pika pausi ning kõige parem jooksmise vanus jäi Sädel just sellesse aega. Naeran ikka, et koroona võttis temalt Euroopa meistri tiitli.

Leek on 2 aasta ja 10 kuu vanune koer, kellel on viie riigi näitusetšempioni tiitel, aga ka temagi lemmiktegevus on maastikujooks. Leek vajab veel nelja riigi maastikujooksu tiitli saamiseks ühte võitu Eestis, selle loodame kätte saada sel suvel. Samuti on sihiks ära käia ka Rootsis ja ka sealne tiitel koju tuua. Leegi suurimaks saavutuseks on hetkel Euroopa meistrivõistlustel maastikujooksus saadud VII koht (2021). Maikuu lõpus sõidame koos Leegiga teiste Eesti koondislastega Soome Kalajokile esimestele maailmameistrivõislustele maastikujooksus. Tuleb põnev võistlus!

Seega on mõlemad minu koerad maastikujooksjad ja kuuluvad rahvusvahelistel võistlustel Eesti võistkonda.

Miks on sellised maastikujooksuvõistlused vajalikud?

Egas need võistlused vajalikud ju polegi kui nii võtta, aga hurdad armastavad jooksmist üle kõige ja see ala on igati vahva selle harrastamiseks. Koerad naudivad seda täiega.

Maastikujooksu reeglitest (tekst Liina Vaher, ajakiri KOER 02/2020).

• Maastikujooks imiteerib jahti, kus koerad ajavad taga saaki, milleks on trossi otsas koera eest ära veetav tuust ehk peibutis. Koer peab võimalikult täpselt seda peibutist taga ajama.
• Võistlema pääseb koer siis, kui ta läbinud edukalt kvalifikatsioonijooksu ja saanud võistlusraamatu.
• Kõik tõud jooksevad eraldi arvestuses ning juhul, kui samast tõust osaleb vähem kui kuus ühest soost koera, võistlevad isased ja emased koerad koos ühes võistlusklassis.
• Jooksudistantsi pikkus on olenevalt võistlevast tõust 400–1000 meetrit ning kohtunike hindamise kriteeriumiteks on kiirus, täpsus, innukus, paindlikkus ja vastupidavus.
• Kõigepealt toimub eeljooks ning pärast puhkepausi finaaljooks. Eesti punktisüsteemi kohaselt on võimalik kahe jooksul pealt saavutada maksimaalselt 600 punkti. Eeljooksus peab koer saama vähemalt 50% maksimaalsest sellel jooksul saavutatavast võimalikust punktisummast. Sellise tulemusega pääseb koer edasi võistlema finaali. Maastikujooksu võitjaks on koer, kes saavutab kõige suurema punktisumma kahe jooksu peale kokku.
• Eesti maastikujooksutšempioni tiitli saab koer, kes on saanud viis Eesti maastikujooksu sertifikaati.
• Ühe aasta jooksul võib ühele koerale omistada kuni neli sertifikaati.
• Osalemiseks peab koer kandma spetsiaalset jooksuvarustust: suukorvi ning valget ja punast võistlussärki. Suukorvi kandmine võistlustel on kohustuslik, et tagada ohutus peibutiseni jõudnud võistlushasardist elevil koertele.
• Eestis korraldab maastikujooksu võistlusi Eesti Hurtade Liit.
• Lisaks etna cirnecodele tegelevad antud spordiga veel mitmed tõud Eestis, näiteks vaaraokoer, basenji, tai ridgeback, whippet, afganistani hurt, vene hurt, ungari hurt, itaalia väikehurt, azawakh, erinevad podenco’d, saluki, rodeesia ridgeback, iiri hundikoer jt.

Millal kutsikad sündisid ja kui oodatud nad olid?

Kuna etna cirneco tõug on Eestis väga väikse arvuline, tuli vaadata Sädele sobiva partneri valimisel kaugemale. Kutsikate isa Full on toodud Itaaliast, aga elab Norras. Seega tuli meil sõita Sädet paaritama Norra. Isase koera valik polnud sugugi kerge ja tuli teha valik, milline koer oleks kõige sobivam Sädele. Õnneks see sõit õnnestus ja Säde jäigi kutsikaid ootama, kes sündisid 24. aprill 2022. Pesakonnas on kolm isast ja üks emane kutsikas, kes nüüd on uute armsate kodude ootel.

Kui palju Eestis seda tõugu koeri üldse on?

Eesti Kennelliidu registris on kirjas 29 cirnecot, kellest osa kindlasti Eestis ei ela tegelikult, neist aktiivsemaid koeri on kusagil 12 ringis, maastikujooksuga tegeleb veel omakorda neist vast kuus koera. Kokku on Eestis sündinud neli cirnecode pesakonda (2013, 2014, 2021, 2022).

Tõu ajaloost

Vahemere-äärsete maade koeratõugude päritolu kohta on väidetud, et Etna cirneco põlvneb vanadest jahitõugudest, mis olid aretatud vaaraodeaegses Niiluse orus ja kes seejärel foiniiklaste vahendusel Sitsiiliasse sattusid. Uuemad uuringud aga väidavad, et tegemist on vana aja Sitsiiliast pärineva koeratõuga, kes kodustati Etna piirkonna ja neid peeti pühadeks koerteks.

Milline see tõug iseloomult on?

Etna cirneco on iseloomult tark ja intelligentne, arenenud valvuriomadustega. Ta on truu ja ustav, vőőraste suhtes natuke reserveeritud. Ta on elav ja liikuv, väga energiline ja kiire. Teda tuleb kutsikapőlves kindlasti sotsialiseerida, õigesti kasvatatuna on nad sotsiaalsed ja sőbralikud.

Mis sulle endale kõige rohkem seda tõugu koerte juures meeldib, mis võlub?

Nad on väga intelligentsed, nendega on alati hea viibida erinevates kohtades, sest nad oskavad väga väärikalt käituda, vähemalt enamuses koertest. Nagu ikka igas tõus, on siin ka erandeid, aga pigem vähe. Nad on kiindunud oma pererahvasse ja armastavad neid jäägitult. Ja veel üks asi, mis paljudele inimestele võib-olla meeldib, see tõug ei lõhna nagu koer, mis tähendab, et talle ei tule juurde ebameeldivat koeralõhna näiteks siis kui koer märjaks saab. Üks minu töökaaslastest kallistas kord Sädet ja ütles, et nii hea lõhnaga või pigem lõhnatu koer. Samuti ei too see tõug oma lühikese karva ja väikeste käppade tõttu tuppa palju mustust, ka karvu ajab üpriski vähe. Ainus asi, mida tuleb paar korda kuus ette võtta on küünte lõikus.

Millega peaks arvestama inimene, kes soovib seda tõugu koera endale võtta?

Cirneco vajab kindlasti liikumist, aga ei pea kohe arvama, et tuleb tegeleda tippspordiga. Kindlasti mitte! Osad cirnecod käivad lihtsalt lõbu pärast maastikujooksu tegemas, neile meeldib see väga. Meeles peab pidama ka seda, et tegu on jahitõuga, kui ikka metsas saaklooma nähakse, siis enam kõrvu peas ei ole ja joostakse sellele loomale järgi. Sellepärast ei julge paljud neid metsas vabalt lahti lasta või siis on GPS-seadmed küljes turvalisuse pärast, et koer kaduma ei jääks.

Arvestama peab kindlasti ka sellega, et talvel, aga ka vihma-tuulega muul aastaajal, vajab koer kaitset, talvel üks mõnus talvejope ja kevad-sügiseks hooajaks natuke õhem, näiteks fliis. Loomulikult pean tunnistama, et meil on kodus rõivavalik tunduvalt suurem, sest neid müüakse lihtsalt nii häid ja imelisi iga erineva ilma jaoks.

Kas ta sobib ka nii-öelda tavaliseks perekoeraks (perekonda, kus on väikesed lapsed) või peab temaga kindlasti hakkama jahil käima jäneseid taga ajamas?

Nad saavad läbi hästi teiste koertega, täiskasvanute ja lastega, seega nad sobivad ka lastega peredesse. Meie peres on ka kassid (ja neid on neli!) ja pole mitte mingisugust probleemi koos eksisteerimisega. Küll naabrikassidega on natuke teised lood, nemad meie hoovile ei tule. Kõige rohkem võlub aga see, et nad on aktiivsed koerad, kes on alati valmis tegutsema oma perega koos. Päris jänesejahil cirnecodega Eesti seaduste järgi käia ei tohi, küll tehakse seda näiteks Itaalias. Cirnecodega saab harrastada peale maastikujooksu veel näiteks agility’ga, canikross’iga.

Mida veel peaks cirnecode kohta teadma?

Kuna cirnecod on väga vähe levinud tõug, siis ei tasu oodata. Kui tõug meeldib, tuleb tulla meile külla Viljandisse tõuga tutvuma ja miks mitte ka kutsikate suuremaks saades ühega neist oma koju minna ja pakkuda koerale vahvat elu. Mina olen jõu ja nõuga abiks koera elu lõpuni, kontakti saab minu kenneli kodulehelt goldylocksloves.ee.